KÕRRELISED

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus.

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult kõrreliste sugukonda (Poaceae) kuuluvad, enamasti kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised (Juncaceae), lõikheinalised (Cuperaceae), hundinuialised (Typhaceae). Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis kõrrelised.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad päikselist kasvukohta. Varjulises või poolvarjulises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näiteks väike hundinui (Typha minima) ja ripptarn (Carex pendula).

Kõrreliste seas on nii mitmeaastaseid kui ka üheaastaseid rohttaimi. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, tarnadel ka kolmekandilised. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedapuhmikulisi, hõredapuhmikulisi ja võsundilisi kõrrelisi. Kõrreliste hulgas on võsundilise haabitusega liike, näiteks liiv-vareskaer (Leymus arenarius). Lehed paiknevad kõrrelistel vahelduvalt ning koosnevad lehelabast ja tupest. Kõrreliste õied on koondunud pähikutesse. Õied on tavaliselt väga väikesed, silmapaistmatud ja arvukad.

Kõrrelisi kasutatakse aias soolotaimedena, anumates, veekogude ääres ja pinnakattetaimedena. Nad on armastatud taimed, sest rikastavad haljastust läbi aasta, samuti leiab nende seast taimi, mis on kohanenud rasketes tingimustes kasvama (nt. kuiv, lahja pinnas ning päikeseline kasvukoht või niiske ja varjuline kasvukoht). Nende kasvukujude mitmekesisus ja ka värvivalik annab palju põnevaid haljastusvõimalusi. On ka talvel dekoratiivsed.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid puhmikuid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruheinad (Festuca) ja lubikad (Sesleria). Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma puhma jagamise. Jagamine on mõistlik iga kahe või kolme aasta tagant. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka sügisel, kuigi varakevad on siiski parim aeg. Selline paljundamise aeg valitakse, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on otstarbekam hoopis taime jagamine, kitkudes puhmad väiksemaks, kas käte abil või labidaga poolitades. Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimedele peab jääma terveid juuri ja ning lehti. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada. Jagada on soovitavam varjulise ja niiske ilmaga, päikeselisel päeval on mõistlik jagada õhtul, et uuele kohale istutatud taimed saaksid rahulikult toibuda. Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelkõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks kõrge raikaerik 'Variegatum' ja teravaõieline kastik 'Karl Forester'), kuna seemnetega paljundades sordi tunnused uutel taimedel ei esine või kuna paljundatav taim võib olla steriilne hübriid.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja igihaljas kaerand. Paljude stepirohtude külv tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks talvist läbikülmumist. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks itaalia kukeleib (Setaria italica) ja hiidhirss (Pennisetum glaucum). Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel maikuus avamaale, kasvukohale või taimede ettekasvatamiseks kasvuhoonesse külvikasti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist juunis.

Kasutatud kirjandus:

Väärsi, H. Kõrreliste lummuses. Tln: Maalehe raamat, 2007;
Windlundh, S. Kaunid kõrrelised. Tln: Maalehe Raamat, 2006;