1. Valisin köögiviljakultuuriks spargli ja maitsetaimeks liivatee.
Harilik aspar on alati mu maakodu lillepeenras kasvanud. Lapsena arvasin, et see on ikka üks mürgine taim, mis käib ainult surnuaia lillekimpudesse. Seda, et teda süüa kõlbab avastasin suhteliselt hiljuti. Liivateega jälle on pigem vastupidi olnud, enne kui ma üldse temast midagi teadsin, olin õppinud temast lugu pidama, kui magusast köharohust - Pertussiinist.
Neid mõlemaid taimi tasub tunda!
SPARGEL e. HARILIK ASPAR Asparagus officinalis
Aspar (Asparagus) on rohttaimede, poolpõõsaste ja põõsaste perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast; 50–60 (teistel andmetel kuni 300) liiki peamiselt Lõuna-Aafrikas, Indias ja Vahemere maades.
 |
Aspar ja spargel - ikka üks ja see sama taim.
Autori foto,
pinstake.com/spargel |
Eestis tavaline ilu- ja köögiviljataim, harva metsistub, naturaliseerunult läänesaartel ja rannikul.
Kõrgus (60) 150 (200) cm.
Väga väikeste soomusjate redutseerunud lehtede kaenlas asetsevad kimpudena lehesarnased lineaalsed, nõeljad, asteljad või soomusjad kladoodid ehk fülloklaadid (varre muudendid).
Asparid on harilikult kahekojalised. Leidub ka vorme, mille ühel varrel on isas- ja teisel emasõied. Väikesed valkjad õied asetsevad üksikult või kahekaupa. Õitseb juunis-juulis. Vili on kolmekambriline oranžpunane mari, 1-2 musta seemnega igas kambris.
Taimel on tugev juurikas, mille ülemises osas on palju pungi. Pungadest arenevad jämedad mahlakad võrsed. Vanad juured surevad peale tõusmete ilmumist, juurika ülemises osas tekivad uued.
 |
| www.stuartxchange.org/Asparagus.html |
 |
Sprengeri aspar
pernellgerver.com |
Toalillena ja lõikerohelise saamiseks kasvatatakse peamiselt tiheda aspari (A. densiflorus) sorti 'Sprengeri'
ning sulgasparit (A. setaceus), harvemini teisi aspari liike. Toalillena kasvatatavat asparit kutustakse ka asparaaguseks.
Köögiviljana kasvatatakse teda kõikjal Euroopas (Eestis küll peamiselt ilutaimena).
Keemiline koostis.
Sparglis on palju vitamiine (C-, B1-, B2-, PP-), karotiini ja mineraalsooli, ta sisaldab ka asparagiini ning väävliühendeid, mis soodustavad neerude tegevust.
Toiduks tarvitatakse noori rohelisi või paksu mullakihi all kasvanud valgeid (pleekinud) võrseid, mida saadakse varakevadel. Spargli juure ülemises osas on palju pungi, millest arenevad jämedad mahlakad võrsed. Vanad juured surevad pärast tõusmete ilmumist, juure ülemises osas tekivad uued.
Kasvunõuded. Juurikad ja juured taluvad külma -25 kuni -30 C°. Kevadel algab kasv varakult. Optimaalne seemnete idanemistemperatuur on +20 kuni +25 C°. Valguse suhtes spargel nõudlik ei ole, kasvab ka varjulistes kohtades. Talub hästi pikaajalist põuda, kuid niiskuse puudumisel muutub võrse maitse kibedaks.
Spargel on väga nõudlik taimetoitainete suhtes, tema kaaliumivajadus on suur, seda on vaja külmakindluse parandamiseks.
Kasvukoht. Suurt saaki annab kergel, huumus- ja toitaineterikkal, sügavapõhjalisel, vett läbilaskval, kergesti soojeneval, neutraalse reaktsiooniga mullal (pH 6,5-7,0).
Sparglit paljundatakse seemnetega või juurestikku jagades. Seemnete idanemisvõime säilib 5-7 aastat. Ühe- või kaheaastased istikud istutatakse kasvukohale, saaki hakkab saama järgmisel aastal. Istandik võib head saaki anda isegi üle paarikümne aasta.
Istikute kasvatamine. Seeme külvata mai lõpul, juuni algul peenrale. Seemneid võib eelnevalt leotada. Külvata reavahega 20-30 cm, külviritta arvesta 15-20 seemet 1m kohta. Külvisügavus 3-4 cm. Külvid katta kattelooriga. Tõusmete tärkamisel harvendada 10-15 cm vahedele. Suvel hooldada taimi nagu kõiki teisi köögiviljataimi. Esimesel aastal moodustub taimele vaid 2-3 võrset. Sügisel katta taimed kõdusõnniku või ka puulehtedega. Järgmisel aastal istuta taimed kasvukohale. Kuna taimed hakkavad teisel aastal õitsema, saab välja korjata isastaimed ja rajada istandus nendega. Korralikul spargliistikul peab olema 7-8 hästi väljaarenenud jämedat lihakat juurt ning 5 võrset või võrsepunga.
Saagi saamiseks tuleb juurt tihedasti mullata. Võrseid võib koristada juba üks kuu pärast lume sulamist, seda tehakse iga päev. Valge spargli korjamisel aetakse muld ettevaatlikult eemale ja võrse lõigatakse juurekaelast 3–4 cm kauguselt läbi.
Koristatud võrseid peab hoidma jahedas ja pimedas, neid tuleb tarvitada kohe või säilitada sügavkülmutatuna. Valgetes võrsetes ei ole karotiini ning neid peab enne toiduvalmistamist koorima. Roheline spargel koristatakse, kui võrsed on 15–20 cm pikkused, neid ei ole vaja enne tarvitamist koorida ja neis on rohkem C-vitamiini kui valges sparglis.
Spargel toidulaual.
Spargleid ostes tuleb eelkõige silmas pidada värskust. «Värske spargel suisa naeratab sulle vastu ja kutsub ostma! Selle vars krõmpsub kergelt, kui seda õrnalt vajutada ning varreots on mahlane ja hele, mitte tumenenud, kuiv või koguni hallitanud. Üldine soovitus on, et ostetud spargel tuleks võimalikult kohe toiduks valmistada. Lühikest aega saab võrseid säilitada jahedas niiskesse rätikusse mähituna. Juba Antiik-Rooma ülikutel oli kõnekäänd, et spargli keetmisest kiiremini on raske midagi teha. Manu kinnitab seda ning ütleb, et 5-6 minutit keetmist keskmiselt soolases vees, kuni spargel on kergelt krõmpsuv (al dente), on igati piisav. Peakoka sõnul ei tohi unustada, et enne keetmist tuleb sparglid kindlasti koorida ja soovitab seda teha terava juurviljakoorimisnoaga. «Hoolas koorimine on väga oluline, sest kui sparglivarrele jääb kasvõi üks kooreriba, jääb see kindlasti hamba vahele, pole mälutav ja on seetõttu väga tüütu. Lisaks tehakse allesjäänud koortest suppi.» Spargli varreotsa peakoka sõnul mitte ei lõigata, vaid murtakse, sest igal sparglil on see nn õige koht erinevas kohas. Õige koha leidmine polevat raske – kui värsket vart kergelt painutada, plaksatab see ise õigest kohast katki. Spargli ettevalmistamiseks nii kodus kui restoranis seotakse võrsed 5-6 kaupa nööriga kokku parajateks portsjoniteks vastavalt sööjate arvule. Kui sparglid on valmis, soovitab Manu need serveerida soojal taldrikul, mis on eriti oluline, kui süüakse väljas.
Asparagus à la Flamande ehk spargel hollandipäraselt
Lähteained vali vastavalt sööjate arvule (5-6 sparglivõrset sööja kohta)
Valmistamine: Seda Belgia kodudes tavapärast sparglirooga on äärmiselt lihtne valmistada. Keeda iga sööja kohta üks muna (maksimaalselt neli minutit, et munakollane jääks tooreks). Haki munad kahvliga ühtlaseks kreemjaks massiks. Lisa juurde värske hakitud petersell ja iga muna kohta 1 spl pruunistatud võid (kuumutamisel tekkiva pähkli maitse tõttu nimetatakse sellist võid paljudes retseptides pähklivõiks), lisa maitse järgi soola ja purustatud musta pipart ning jaota mass taldrikule valmis serveeritud spargliportsjonite vahel. Soovi korral võib roale toekust lisada kas värskete ürdikartulite või kooritud krevettidega.
 |
| naine24.postimees.ee/1233596/spargel-kuninglik-kevadekuulutaja |
Sparglisupp
Kuna sparglisupp valmib nö pearoa jääkidest, käivad sparglisupp ja pearoog suvises menüüs alati käsikäes.
Valmistamine: võta eelmise roa ettevalmistusest järele jäänud varreotsad või sparglid, haki need väiksemateks kangideks ja prae koos hakitud mugulsibula, paari küüslaugu ja porrulauguga võis kergelt läbi. Lisa kanapuljong (arvesta sööjate arvu) ja kõige lõpuks sparglikoored ning keeda 3–5 min (liiga kaua keetes muutub puljong kibedaks). Seejärel aja puulusikaga läbi tiheda sõela. Kann- või saumikseriga ei saa purustada koorekiude ja seda pole vajagi, koored annavad supile vaid hea maitse ja aroomi. Supi võid kaunistada väiksemate sparglite või ürtidega.
(Riina Luige usutlusest restorani Clazz peakoka Emmanuel Willet`iga)
on umbes 350 liigiga aromaatsete igihaljaste puhmastaimede ja põõsaste perekond huulõieliste (Lamiaceae) sugukonnast. Käsitlen vaid Eestis leiduvaid liike. Rohttaimede kursusele ta oma olemuselt ei sobi, kuna on pigem kääbusjas poolpõõsas, kuid maitse-, ravim- ja ilutaimena täiesti arvestatav liik.
 |
Nõmm-liivatee mereranna liivikul
bjorngrotting.photoshelter.com/image/I0000nZMExtiBD3o |
NÕMM-LIIVATEE Thymus serpyllum
Imetserohi, kaetisrohi, kahetsekõllad, kaibajusrohi, kolmainujumalarohi, kurjasilmarohi, maarjahain, mehitsehaina`, nõmmetee, pagarodinad, ravanduserohi, rägarohi, timmerjaanid, tümijaanid, üheksatõverohi jne.
Need rahvapärased nimetused käivad meil Eestis looduslikult kasvava nõmm-liivatee kohta.
Nõmm-liivatee kasvab tavaliselt ilusa tiheda madala padjakesena. Teda võib leida lagedatel kuivadel liivastel niitudel, nõmmedel, mereranna liivikutel. Kasvab ka teeservadel ning raudteetammidel. Valguslembene põuakindel taim.
Mitmeaastane ühekojaline talihaljaste lehtedega pool-kääbuspõõsas. Kõrgus 3-10 cm. Varte eluiga on kuni 10 aastat.
Mõlemasugulise õie tupp on kellukjas, tavaliselt lilla, kuni 4 mm pikkune, karvade ja näärmetäppidega kaetud putkeosaga. Kroon erksavärviline, roosakaslilla, harvem valkjas, 5-7 mm pikkune. Õied on koondunud tihedasse peajasse õisikusse. Õitseb peamiselt juunis ja juulis, kuid vahel kuni septembrini. Putuktolmleja.
Vili on 0,6 mm pikkune pähklike, mis valmib alates augustist.
Taimel on suhteliselt paksud lihtlehed, lühirootsulised, elliptilised või veelgi kitsamad, ümardunud tipuga. Lehe pikkus 5-8 mm ja laius 1,5-3 mm. Nad on tavaliselt paljad, ülaküljel läikivrohelised, alaküljel tuhmimad, veidi valkjad. Alaküljel on selgesti nähtavad ka näärmetäpikesed.
Varred on peenikesed lamavad puitunud ruljad või veidi neljakandilised tüved, millel on rohkesti tõusvaid või püstiseid enamasti rohtseid õisi kandvaid harusid. Viimased on õisiku alusel kaetud pikkade karvadega.
AED-LIIVATEE Thymus vulgaris
 |
Aed-liivatee
stripe.colorado.edu
Aed-liivatee ei kasva meil metsikult, vaid ainult kultuuris. Erinevuseks nõmm-liivateest on täiesti puitunud vars, mis on püstine või tõusev, hästi oksine, kuni 20-40 cm kõrge. Lehed on natuke suuremad, teravatipulised. Õied lillad või roosakad või valged. Õitseb juulis ja augustis, nõmm-liivateest veidi hiljem. Kevadel on puhmas üsna näotu, kuid vanad varred võiks välja lõigata alles pärast jaanipäeva, sest tihti tekivad varre alusele uued kõrvalharud.
Aed-liivatee on veidi külmaõrn, vajab talvekatet ja kevadel külmunud maaga varjutamist ereda päikese eest.
Ta on vastupidav kuival, väheviljatul ja päikeselisel kasvukohal.
Aed-liivatee SORDID on Eestis vähe levinud just vähese talvekindluse tõttu, sest taim on Lõuna-Euroopa päritolu.
|
SIDRUN-LIIVATEE Thymus × citriodorus
 |
Sidrun-liivatee
www.biopix.dk |
On paljalehise liivatee ja aed-liivatee hübriid. Kasvab kultuurtaimena. On mitmeaastane igihaljas 30 cm kõrgune poolpõõsas. Lehed on üsna suured, rohelised ja tugeva sidrunilõhnaga. Õied on roosad.
'Aureus' on kollaseservaline ja roosakate õitega väga populaarne sort.
 |
| www.rhs.org.uk/plants/details?plantid=1927 |
'Archer's Gold' on kollaseservaline sort, õied lillad kuni roosad.
|
|
www.users.waitrose.com/~lwplants/golden_cult1.html
|
'Silver Posie' on valgete leheservade ja lavendelroosade õitega püstine sort. Põõsakese kõrgus on 15-20 cm. Efektne ja hinnatud sort.
|
|
www.plantmenow.co.uk/
thymus-silver-posie.aspx
|
'Silver Queen' on vastukaaluks eelnevatele sortidele kreemikasvalgete leheservade ja heleroosade õitega. Kuna sidrun-liivatee on hübriidse päritoluga, võib sortide õievärv varieeruda.
'Dooney Valley' tumerohelistel lehtedel on kollased laigud ja lavendlivärvi õied.
 |
| www.haljassaare.ee/puukool/?mod=2&taim=1150 |
Ajalugu
Liivatee on iidsetest aegadest olnud lugupidamises, seda tunnistab ka tema kasutamine usurituaalidel. Tema ladinakeelne nimetus thymus on tuletatud sõnast "hing", "eluhingus", sest liivateel olevat võime anda inimesele elu tagasi.
Taim on tuntud Idamaades, vanas Egiptuses ja Kreekas. Eriti tervistava toimega on mesi, mis korjatud liivateega kaetud nõlvadelt.
Ka keskajal tähistas liivatee elujõudu. Rüütlid kandsid liivateepärgi, mille ümber sumisesid alati mesilased. Liivatee on kogu maailmas tunnustatud ilu-, mee-, maitse- ja ravimtaim. Parimaks peetakse Prantsusmaa aed-liivateed.
Eestlased on teda kasvatanud aedades või korjanud mereäärsetelt aladelt nõmm-liivateed. Vanasti aeti liivatee suitsuga tarest halbu sõnu, kurje vaime ja pahu haigusi välja. Kui tuppa on tekkinud kopitanud lõhn, kõrvaldatakse see liivatee suitsuga.
Laps mõnusalt mängimas liivatee vaibal. Ka mina olen lapsest
saati liivateed armastanud, siis oli ta küll minu jaoks
magus köhasiirup nimega Pertussiin.
Autori foto
Keemiline koostis
Aed-liivatee on rikas eeterlike õlide poolest. Sisaldab tugevat antiseptilist, omapärase lõhnaga tümooli, karvalooli, borneooli, pineeni. Eraldatud on saponiine, mõru- ja parkaineid, mineraalsoolasid, rasv- ja orgaanilisi happeid. Sisaldab 1-2% eeterlikke õlisid, samal ajal nõmm-liivatees on neid tunduvalt vähem (0,1-0,2%). Nõmm-liivatee on rikas mineraalainete poolest, rikkalikult leidub joodi, kuid kasutamise minimaalkogused ei võimalda nendega meil organismi vajadusi rahuldada.
Liivatee ravitoime
Rahvameditsiin kui ka teadus on tunnustanud tema ravitoimet eeskätt köha- ja bronhiidi korral. Kasutatakse hingamisteede põletike, kopsupõletiku, angiini ja bronhiaalastma korral. Tal on rahustav, valuvaigistav, und taastav toime. Valu ja põletikke leevendavad liivateevannid (suur luksus, sest nõuab palju ürti - 60g ämbritäie kuuma vee kohta). Eriline aine aed-liivatee ürdis leevendab vananemisnähte. Aed-liivatee sisaldab õli, mis võib säilitada küllastamata lipoproteiidide tasakaalu organismis. Lipoproteiidide sisaldus kehas väheneb vananemisel. See võib põhjustada liigesevalu jt reumaatilisi vaevusi. Š
Gripi, hingamisteede põletike ja köha korral võetakse 1 supilusikatäis ürti kl keeva vee kohta, lastakse 8-10 min tõmmata ja kurnatakse. Juuakse soojalt, võib lisada mett. Gaasivalude ja soolepõletiku korral lastakse teed kauem tõmmata (30 min) ja juuakse jahedana pool kl enne sööki. Imikutele lisatakse ürti vaid 1 teelusikatäis liitri vee kohta, mis kõrvaldab gaasihädad.
Viinaga tõmmise jaoks võetakse 10 g ürti ja valatakse üle 100 g viinaga. Jäetakse seisma 10 päevaks, perioodiliselt raputatakse purki või pudelit, seejärel kurnatakse. Mugav ja tõhus kurguvalu, liigesepõletiku puhul, ka suu loputamiseks. Bronhiidi puhul võib tõhusaks abiks olla teesegu liivateest, paiselehest, teelehest. Kõiki võetakse võrdses osas 1 supilusikatäis ja lastakse tõmmata 30 min kuni 1 tund. Korraga juuakse 1/3-1/2 kl 3 korda päevas.
Gastriidi puhul on heaks seguks liivatee, piparmünt, raudrohi, saialill ja iminõges võrdsetes osades, lastakse samuti tõmmata kuni 1 tund ja juuakse enne sööki 1/2 või 1/2 kl korraga.
Nõukogude Liidus raviti nõmm-liivatee tõmmisega kroonilisi alkohoolikuid. See parandas haigete enesetunnet, kergendas pohmelust, vähendas südamepekslemist ning hirmutunnet ja värinaid.
Liivatee toidutaimena
Teed toiduna kasutades valmistatakse ta lahjemana, st 1 tl ürti 1 kl keeva vee kohta. Sobib hästi kuumana õhtusöökide juurde kui ka külmana soojadel suvepäevadel.
Oma tugeva ja aromaatse maitsega on ta kasutusel toitude maitsestamisel, eriti liialdada ei tohiks suurte kogustega. Maitseainena sobib eeskätt liha-, kala- ja kaunviljatoitudele, on estragoni kõrval tähtsaim taim prantsuse köögis. Vahemeremaades hõõrutakse kalu enne praadimist kuuma õli sisse kastetud aed-liivatee oksaga. Kala ja liha paneerimisel segatakse jahusse aed-liivatee pulbrit. Väikeses koguses lisatakse aed-liivateed salatitele, suppidele, porgandi- ja seenetoitudele, hapendatavaile kurkidele, marinaadidele, aroomiäädikatele (oksake õitsvana äädikapudelis - dekoratiivne). Rohkesti kasutatakse kala-, liha- ja likööritööstuses. Puitunud varred sobivad grillipuiduks.
Väga hästi sobib maitsestada liivateega kohupiima, kodujuustu ja nisu-, odra-, rukkijahu putrusid ning riisi- ja maisitangu maitsestamiseks. Loomulikult sobib liivatee paljudele köögiviljatoitudele, eeskätt kõrvitsale, kabatššokile, kurgile ja seentele. Liivateed võiks julgemini kasutada eeskätt jänese-, lambaliha marineerimisel.
Marinaad
1 pudel valget veini, vett (vajadusel 1 tl soola), 2 tl tüümiani, valge pipra teri, sinepipulbrit.
Marinaadile võib lisada rõõska koort ja musta pipart, kui lisame marinaadi eelnevalt praetud lihale (liha eelnevalt marineeritud eeltoodud segus ilma kooreta). Toodud marinaadi kogus sobilik ühele jänesele või lambakintsule.
Liivatee kuulub paljude maitseainete segudesse. Koduseks maitseainete kimbuks või seguks soovitan tüümiani peterselli, majoraani, estragoni, haraputke kõiki võrdsetes kogustes.
Liivatee paljundamine
Liivateesid paljundatakse põhiliselt jagamise ja pistikutega. Pistikud juurduvad kergesti. Noorte taimede vahekauguseks sobib 20 cm.
Seemnetega paljundamisel koguda seemned. Need külvatakse varakevadel potti ja kui nad idanema hakkavad, ei või potti üle kasta. Taim nõuab soojust ja valgust, teda võib õue istutada alles pärast seda, kui ilmad on tõepoolest soojad.
Liivatee kasvatamine
Liivateed vajavad aias liivasemat mulda. Rammusas mullas võivad kirju- või kollaselehised sordid kaotada iseloomuliku värvi ja nende talvekindlus nõrgeneb. Liivateed vajavad päikeselist, kuiva kasvukohta, sobivad hästi kallakutele, kuivmüüridele või kõrgpeenardesse, sest madalas peenras ja suure vihma või tiheda kastmise puhul kipub juuremädanik taime kahjustama. Padjandeid moodustavad sordid on heaks pinnakatteks madalakasvulistele sibullilledele. Liivateed on tundlikud talvise päikese suhtes. Kuigi liikide ja sortide tundlikkus on erinev, on siiski kindlam kaitsta kõiki talvise päikese eest kuuseokstega.
Aed-liivateed võib ka talveks keldrisse viia. Talveks säilitamiseks ta kuivatatakse hämaras, õhurikkas ruumis. Kuna ta on väga aromaatne, võib poti talveks magamistuppa tuua. Rahulik uni on kindlustatud.
Liivatee kasutamise võimalusi haljastuses
Ilusa muruja kasvuvormi, rohkete õite ning pika õitseaja tõttu sobib hästi iluaedadesse, kiviktaimlatesse. Edukalt on katsetatud ka nõmm-liivateed kui murutaime. Seejuures on saadud väga häid tulemusi ka sellistel ülikuivadel ja kehva pinnasega kohtadel, kus isegi kõrrelised ei taha hästi kasvada. Samas on nõmm-liivatee küllaltki tallamiskindel ja saab ise võitu umbrohtudest.
 |
| davesgarden.com/guides/pf/showimage/340432 |
 |
| www.pacifichorticulture.org/articles/crevice-plantings-gardens-in-miniature |
Kasutatud kirjandus:
Paasik, L. Moodne köögiviljaed. Tln: Ajakirjade Kirjastus, 2008;
entsyklopeedia.ee/artikkel/spargel1
naine24.postimees.ee/1233596/spargel-kuninglik-kevadekuulutaja
Kook, O., Tammeorg, J., Vilbaste, G. Eesti NSV ravimtaimed. Tln: Valgus 1972;
Kukk, T. Eesti taimede kukeaabits. Tln: Varrak, 2004;
Pihlik, U. 100 maitsetaime. Tln: AS Ajakirjade Kirjastus, 2006
McHoy, P., Westland, P. Maitse-, lõhna- ja ravimtaimed. Tln: Varrak, 2008;
Karvak, E. Ürdiaed. Tln: AS Ajakirjade Kirjastus, 2006
www.terviseleht.ee/200030/30_aedliivatee.php3
bio.edu.ee
et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5mm-liivatee
